see oli paar õhtut pärast seda kui olin täringumängus suurema summa raha võitnud ning nädal enne kui pikselöök mu surmas.

istusime neljanda korruse korteris sohval, vaatasime kaabeltelevisiooni ning pidasime vaikset aru, mida oma õhtuga peale hakata.

ta oli ilus ja viisakalt riides nagu alati, juuksed soengus, tal oli seljas midagi õhukest ja liibuvat. mis aga täpselt, seda enam ma ei mäleta.

ta lõhnas hästi. ta lõhnas alati hästi.

ma olin väsinud - hiljutised ja järjestikused õhtud tuttavates baarides ning ööd võõrastes voodites olid teinud oma töö.

"vaheta palun kanalit, ma vihkan tširkust ning pealegi ei mõista ma vene keelt," ütles ta mulle.

ma ei pannud seda aga tähele, sest olin vahepeal liikunud poollahtise akna juurde ja mu sealt välja heidetud pilk oli naelutatult loojuva päikse rüppes magistralil.

hästi palju sigivaid-häälekaid inimesi ja autosid, jõledima palju trajektoore, mõtteid, äri ja suhteid, ka mõttetusi. massiteema paelus mind alati.
olin lummatud, sestap ei näinud ma midagi muud, kuulnud ei teda ega kedagi teist.

kuus ja pool minutit.

miks mitte rohkem, sest muidugi mõista ei saanud ma sinna igavesti nõnda vahtima jääda. pikapeale tüütab ju kõik ära ning lisaks enesele mitte just suureks üllatuseks tundsin ma mingitsorti kohustust tema kõrvale sohvale tagasi sobituda, talt ümbert kinni võtta ja lausuda mõned kenad sõnad. pealegi oli mind köitnud nüüdseks juba umbes minut aega selja tagant televiisorist kostev õõtsuvalt aeglane muusika ja kui ma end siis lõpuks ümber pöörasingi, et diivanile naasta, seisis ta vaid meetri kaugusel otse mu ees alasti, käed risti õlgadel ja vaatas mulle otsa.

õhtu oli otsustatud.